Pakendiaruanne ja pakendiauditeerimine Pakendiaruandluses kvaliteedi loomine

2004. aastast on olnud riigi eesmärk viia pakendiettevõtete tähelepanu sellele, mida ettevõtja saab ise teha pakendite taaskasutuse osas – pakendite kokku kogumine, sorteerimine, üleandmine toormekäitlejale jms.  Suhtumise ja tegutsemise pakendivaldkonnas määrab paljuski ära nii sisemine missioonitunne keskkonnahoidlikkuse mõistes kui ka seadusekuulekus.

Pakendiaruandlusega on A-Tolliagentuur tegev olnud alates 2005. aastast. Muutuvas pakendivaldkonnas oleme arendanud ja juurutanud pakendiekspertide kompetentsid ning tänaseks olnud juba üle 200 pakendiauditi juures.

Pakendiettevõtetel peab reeglina olema loodud pakendivaldkonda reguleeriv sise-eeskiri, mis kirjeldab ettevõtte pakendiga seonduvaid protsesse ning mille tulemusena ettevõttes:

  • on kirjeldatud pakendiarvestuse põhimõtted, pakendite teke, liigid, materjal ja käitlemine
  • vastutusalad on reguleeritud (seda ka juhul kui teenust ostetakse sisse)
  • töötajad on teadlikud oma kohustustest
  • pakendiprotsessid ja nende kontroll toimivad.

Pakendiaruande sise-eeskirjad koostab ettevõtte pakendivaldkonna eest vastutav isik. Pakendivaldkonna ebapiisava kompetentsi puhul kaasatakse eksperte väljastpoolt.

Teadlikul ettevõtjal on võimalik luua kvaliteeti oma pakendimajandusse muhulgas ka läbi pakendiauditi. Täna on audiitoritel väljakujunenud kaks lähenemist, mille töökäigud on erinevad ning mis annavad täiesti erineva tulemuse:

1. Pakendiandmete tekkimise ja aruandlusesse kaasamise kontrollimine. Kaardistatakse reaalne pakendite seis ja saadakse kindlustunne, et aruandlusesse on kaasatud kogu pakend. Seejärel on võimalik otsustada kas saadud andmeid (ja mis tingimustel) saab laiendada tervikule.

* Selline reaalsete pakendiandmete kaardistamine on vajalik kiire laoseisu  muutumise olukorras. Pakendiarvestuse lõpptulemus on võimalikult tõepärane.

2. Arvestusmetoodika kontrollimine. Jätab võimaluse teha auditeerimist ka hiljem kui pakendit reaalselt laos enam ei ole. See ei anna küll piisavat kindlustunnet kuna pakendeid ei ole kordagi tekkemomendil laos kaardistatud, kuid siiski on seda töökäiku võimalik kasutada tingimustes, kus pakendiettevõttel on hetkel olulisem määrata ära töötajate vastutusala, sise-eeskirjade kehtivus, arvestusloogika alused jne.

Arvestusmetoodika kasutamine annab kindluse ettevõttetele, kel aruandesse andmete kaasamine ja muud pakendirutiinid on väljakujunenud, pidevalt kontrollitud ja väga hästi toimivad.

Millega siis tuleks arvestada ja mis osas olla ettevaatlik pakendiaruandluse ja pakendisüsteemi loomisel või olemasoleva korrastamisel:

  1. Kaubaarvetel olevad bruto- ja netokaalud ei ole üldjuhul pakendiaruandluses sisendina kasutatavad kuna seal ei ole ära toodud:

a) kile ja paberi proportsioone

b) veo- ja rühmapakendi proportsioone müügipakendi suhtes

c) veo- või rühmapakendi info võib puududa täielikult.

Praktika on tõestanud, et üldjuhul ei ole võimalik tarnijatelt pakendite kohta  lisainfot saada. Seda eelkõige põhjusel, et tarnitavate kaubakoguste muutumine mõjutab otseselt ka veopakendi kogust. Ettevõtted, kelle kaubakogused ja kaubad on pidevalt sarnased, on aruandlust ja pakendiarvestust lihtsam korraldada.

  1. Väited toimivate universaalsete pakendiarvestuse valemite kohta ilma pakendi füüsilise kaardistamiseta on eksitavad. Kaubapakenditest ainuke reaalse ülevaate saamise moodus on vaadelda ja kaardistada need kaubalaos kauba olemasolu  hetkel (sh veo- ja rühmapakendid).
  2. Lihtsustatud lahenduste kasutamine ei anna soovitud tulemust, muutes muuhulgas hilisema tööprotsessi kulukaks ning ei loo kindlustandvust. Näide lihtsustatud lahendusest: Sisestage andmed indeksnumbrina raamatupidamis- või laoprogrammi ja asi on tulevikus teie jaoks lahendatud. Antud näide on üksikutest detailidest aruande koostamise viis, kus ei vaadelda tervikseoseid ega seoseid, mistõttu kujuneb lõpptulemus liiga ebatäpseks. Eelkõige ei ole võimalik nii luua seoseid veo ja rühmapakendiga. Veopakendi osakaal kogupakendi suhtes võib olla ka üle 50%. Andmete kontrollimine ja korrigeerimine (võrdlemine reaalsete pakendiandmetega) peaks toimuma kauba saabumise hetkel.
  3. Praktika on näidanud, et rühmapakendid ehk euroalused on erinevatel tarnijatel kaubaarvetel juhuslikult kirjeldatud. On tavapärane, et need loendatakse üle eraldi laos.

Olenemata sellest kas tulevikus muutuvad pakendiauditi kohustuse piirmäärad, audiitorkontrolli intervall või rakenduvad muud võimalikud muutused, on ettevõtetel tänasel päeval võimalik läbi pakendite auditeerimise luua kindlustunne, et nende pakendimajandus on hästi korraldatud.


Artikkel ilmunud: EKJA Teabeleht 2015/12

About Ranno

Graafiline disainer

View all posts by Ranno →